Ema armastus

Ema armastus

EMA. …  Milline sõna! Tunneta oma emotsiooni, kui lausud seda sõna. Ema, ilma Sinuta mind ju ei oleks! Iga ema soovib, et tema lapsed, sirguksid toredateks, sõbralikeks inimesteks. Tänapäeval on tähtis ka edukus, kuid kas see on ikka tähtis? Mis on edukus armastuse kõrval? Oled edukas ning see paneb Sind veelgi enam pingutama, et oleksid veelgi edukam, lükkab Sind materiaalse maailma vankri ette.  Kuid kui armastad, siis Sa lihtsalt armastad ja ei pea rohkem pingutama. Armastuse seisundis olles elu lihtsalt voolab läbi Sinu ja ümber Sinu. Hõljud selles tundes ning miski ei suuda Sind kõrvale kallutada sellest olekust. Imeline!

Miks ikkagi on vaja edukust? Ühiskondlik norm? Sa ju annad endale aru, et rahalised vahendid on vajalikud, et elada oma igapäevast elu, kuid miks on vaja järjest rohkem asju, järjest paremaid, kallimaid asju? See on nagu võidurelvastumine riikide vahel. On see tõepoolest vajalik? Meie keskmine eluiga on maksimaalselt 5 – 7 kaheteistkümneaastast tsüklit, mis teeb 60 kuni 84 eluaastat. Kui oled oma elu esimeses kolmandikus, mõtled ja tunned, et kõik on alles ees. Armud, abiellud, saad lapsed. Elu tundub imeline. Pingutad järjest rohkem, et olla sama edukas kui naaber/ õde/ vend jne. Hangid endale järjest enam vahendeid, mis sinu elu lihtsamaks teevad, võtad järelmakse , liisinguid jne. Ikka kõik selle nimel, et näida edukas. Minu ema ütles kunagi sõnad, mille tähendus jõudis minuni palju hiljem „ Te olete nagu raha orjad“. Jaa, olimegi! Võtsime pangast laenu, ehitasime, töötasime ennast haigeks. Milleks?  Kas oleks võimalik elada armastusega, ilma „võidurelvastumiseta“?  Kuidas me õpetame oma lapsi elama, mida õpetab kool ja ühiskond?

Kui soovid elada südame järgi, teha asju, mida armastad ja nautida elu, siis tundub edukus kuidagi kahvatu, kõige selle kõrval. Selles kontekstis võib edukus olla pigem edukus sellel armastatud alal, tähistamata seda materiaalse edukusega. Olen veendunud, et materiaalne edu lisandub alati, kui teed midagi, mis Sind huvitab, mida armastad.

Ema armastus, milline see on? Kunagi oli  selline ütlemine“ Väikesed lapsed väikesed mured, suured lapsed suured mured“. Ja nii ongi!. Ema elab oma lastele kaasa nii või teisiti, vaatamata lapse vanusele. Iga ema soovib oma lapsele parimat tulevikku ja suunab/ juhendab neid oma parimal moel, nii nagu oskab ning osalt nii, nagu on tema enda kogemused. Päris kindel on see, et raha eest tundeid osta ei saa.

Kuidas väljendub ema armastus? Arvestatava terapeudipraksise jooksul olen aru saanud, et emaarmastus väljendub vägagi erineval moel. On emad, kelle jaoks laps on nagu omand, keda tõmmata – lükata, panna istuma, ilusasti riidesse, hoida ja kaitsta. On emaarmastus, mis väljendub ülevoolavates tunnetes, hoides pidevalt „patja“ käeulatuses, et vältida lapse haiget saamist. On emaarmastus, mis laseb lapsel kõike ise proovida ja katsetada, et temast kasvaks vastupidav isiksus. On emaarmastus, mis vaatamata südamevalule, lubab lapsel teha elutähtsaid otsuseid, jäädes ise varjuna lapse kõrvale.  Nii või teisiti, on kõigi emade jaoks just tema laps see kõige – kõige ja isegi kui ta kukub, on ema see, kes  aitab tõusta ning uuesti „jalad alla saada“ kasvõi lihtsalt mõttega/ vestlusega. Seda kõike ka suure/ täiskasvanud lapse puhul. Lapsed on need, kes on tulnud meile midagi tähtsat õpetama, midagi peegeldama.

Iga lapse elus on teismelise periood, kus enda arvates ollakse juba piisavalt suur, täiskasvanute arvates aga siiski veel laps. See aeg paneb  protestima kõigi ja kõige vastu, isegi oma nime vastu, mille vanemad panid. Kogu elu näib keerlevat väljaspool kodu ja see ongi põnev. Järsku on oluline saada heakskiitu väljastpoolt kodu, soov meeldida, saada märgatud ja kusagile kuuluda. Kuidas peaks käituma sellises olukorras armastav ema?

Kindlasti tunneb iga ema kerget ärevust, lastes oma võsukesel kodust väljaspool toimetada, sest meie oleme kogemuste võrra rikkamad, meie juba teame, millised ahvatlused ja ohud väljaspool kodu ootavad. Meie ju tahame, et meie lapsed oleksid kuku-paid.

Usaldus. Kuidas saavutada seda, et sinu laps usaldab sind 100%. Kas see on üldse võimalik? Vanasti öeldi: „ Usalda aga kontrolli“ Kujutad Sa ette, kui kontrollides vahele jääd? Siis on usaldus pikaks ajaks, kui mitte igaveseks kadunud. Siinjuures on õhkõhuke piir: usaldus/usaldamatus. Vahel tasub kuulata oma südame häält või panna tähele, kus sinu kehas see ärevus pesitseb. Nii saad aimu, kas ärevus annab märku sinu enda läbielamisi, või oled tõepoolest lapse pärast mures. Alati tasub seada piirid/kokkulepped, kas siis kojujõudmise ajas või teadetes. Tegelikult soovib ema ju lihtsalt teada, et sinuga on kõik hästi.

Ükski teismeline ei soovi meelega teha halbu asju, need lihtsalt juhtuvad vahel. Siin on soov kuuluda kuhugile, olla kellegi moodi, olla nähtav. Miks vanemad kurjustavad, kui laps sooritab halva teo? Siin tuleb vaadata tagasi oma lapsepõlve. Sügaval alateadvuses pesitsev süütunne lülitati sisse ja ema/isa tunneb häbi, et laps selliselt käitus. Aga mida see olukord sulle tegelikult õpetab? Vaata enda sisse, leia ülesse see kõige esimene olukord, kui tundsid ennast süüdi, ükskõik, kas siis põhjusega või põhjuseta. Nüüd käivitus sinu süütunne uuesti, kuna sa ei ole endale tookord juhtunut lahti mõtestanud. Sinu laps tuli sind õpetama! Igast hullemastki olukorrast on väljapääs, kui lubad endale seda lahendust vastu võtta, ilma üle mõtlemiseta, paanikata, ette ruttamata. Luba Universumil Sulle lahendus pakkuda ja oska see väärikalt vastu võtta.