Loojanguga kaasa

Veel viivuks taevakaarel kumamas päikesekiired

näitamaks ilu ja värve, suudlemaks õhkõrnu pilvi

Veel hetk ja haihtunud kõik või muutnud vormi ja värvi,

taas kusagil ilmumas teisel pool maad

On rändaja teel, ta seisatab hetkeks,

olles loojangu embuses, tundes armastuse suurust

Tahaks temagi minna, sinna loojangu sisse,

rännata ja tunda, muuta ja muutuda

Oh rändaja tea, varsti tagasi saabud,

aeg ringiratast käib ja sina temaga koos

On aeg liikuv ja muutuv, meiegi sellega koos,

saab õhtuloojangust hommikul päikesetõus.

/ K. Salumäe/