Kiri isale

Kiri isale

Tere isa. Ma ei ole Sulle mitte kunagi kirjutanud, ometi oled mu isa, kõige lähedasem meessoost isik minu elus. Tänu Sinule olen ma olemas. Kahjuks ei tea ma, millised olid Sinu tunded ja emotsioonid, kui kuulsid emalt minu olemasolust. Sa olid juba 50 aastane, kui mina sündisin. Tolle aja kohta ikka piisavalt vana. Meenub, kuidas minu klassikaaslased arvasid, et oled minu vanaisa ning mina ei saanud aru miks nad nii arvavad. Minu jaoks olid Sa isa, vanusest olenemata. Miks me ei rääkinud kunagi südamest südamesse? Miks küll? Kuidas juhtus nii, et meie vennaga lihtsalt kasvasime ilma Sinuta? Jaa, Sa olid olemas nädalavahetustel ning hiljem, kui Sa koduseks jäid, olid päriselt meiega, kuid ma ei tundnud Sinu kohalolekut. Sinul olid oma mõtted ja tegemised, Sa ei rääkinud meiega, vaid kehtestasid ennast. Ma ei süüdista Sind, kuid mul on meeles, et ma kartsin Sind. Loomulikult saan ma praegu aru, miks see nii oli. Sul olid suured süümepiinad ning võib – olla kahetsus valesti elatud elu pärast, ehk ka oma eraldi elava poja pärast. Jaa, ma saan sellest nüüd aru ning ma ei ole Sinu peale pahane. See lihtsalt juhtus nii ja sellest on kahju. Tegelikult said haiget kõik, nii meie ema, kui see teine naine ja Sinu poeg, keda sa vaevalt tundsid.

Ma ei süüdista Sind. Elu ongi vahel keeruline, kui me ise selle keeruliseks elame. Kui me ei suuda eristada kirge tõelistest tunnetest või kui otsustame elu elada mõistuse, mitte südame järgi. Kumb variant on õigem? Vanal hallil ajal pandi tütred mehele, küsimata, kas noormees üldse meeldis. See tundub üsna julm olevat. Samas valiti tavaliselt jõuka pere poeg ning vähemalt materiaalne kindlustatus oli olemas. Ma ei tea kahjuks, kes kelle valis ning kuidas teie tutvus alguse sai, ometi olin ma vägagi heidutatud, kui kuulsin oma poolvennast. Olin siis juba ise vanaema, kui sellest teada sain. Midagi varises kokku ja samas sai selgemaks.

Nüüd ma sain aru, miks ema vahel omaette nutmas käis. Jaa isa, ema nuttis nii Sinu kui meie pärast ja oli vapper edasi. Tema ei otsinud võimalust alustada uuesti, leida see keegi, kellega koos on turvaline ja hea olla.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, mida mina lapsena ootasin, vajasin ja mis oleks võinud olla teisiti. Isa, ma ootasin Sinult tuge, head sõna, õpetussõnu eluks, lapsena sülle ja kalli, seda, et Sa oled mu üle uhke ja et Sa armastad mind. Kindlasti olnuks omal kohal jutuajamised teismelise tütrega poistest/ meestest. Oleksin tahtnud ühiseid pereõhtuid või üldse toredat koosolemist, oleksin tahtnud näha rõõmu ema silmis ja Sinu omades ka. Ma saan aru, et sõjas käinud mehena olid Sa palju muutunud ning usun siiani, et kusagil sügaval sisimas Sa seda kõike olidki, mida ma vajasin, kuid aeg oli teine, kahjuks.

Isa, ma ei kirjuta seda kirja mitte selleks, et Sinuga pahandada, ei, ma lihtsalt tahan selle südamelt ära rääkida ja usun, et Sa saad selle kirja kuidagi kätte. Ma tahan Sind hoopis tänada selle eest, et Sa olid just selline nagu Sa olid, sest nüüd terapeudina töötades,  saan  olla toeks ja abiks paljudele armsatele inimestele. Minu kogemuste pagas on nii rikkalik ja mitmekesine, et see võimaldab mul mõista teiste muret. Aitäh Sulle!

Meie elukogemused on nagu pärlid, mida iga uue kogemuse järel paelale lükime. See kee ei saa kunagi päris valmis, seda keed jätkavad meie lapsed ja lapselapsed ning sellest saab meie suguvõsa lugu.

Loomulikult soovib igaüks oma perele/ lastele/ lastelastele parimat tulevikku, kuid teiste eest elada siiski ei saa. Me saame suunata, jutustades lugusid oma elukogemustest, läbielamistest ja märkamistest, kuid otsustamine jäägu ikka asjaosaliste kanda. Vigadest me õpime/ kasvame ning tore on märgata iseenda ja teiste arengut. Kogu muutus algab ikka iseendast. Muuda ennast ja muutub maailm Sinu ümber.